Trailmootorrataste päritolu saab jälgida algusaegadel, mil mootorrattad hakkasid kõvakattega teedelt katmata maastikule liikuma. Varastel mootorratastel olid suhteliselt lihtsad konstruktsioonid; ratturid muudaksid standardseid jalgrataste raame, reguleeriksid vedrustust ja paigaldaksid parema haarduvusega rehve, et liikuda maapiirkondade mustusradadel, mägiradadel ja metsaradadel. Seda tüüpi ratsutamise populaarsuse kasvades hakkasid esile kerkima spetsialiseeritud mudelid, mis on mõeldud raskele maastikule.
Maastikuvõidusõidu ja mootorrattaspordi areng ajendas veelgi rajaspetsiifiliste mudelite väljatöötamist. Tootjad hakkasid sõidukeid viimistlema muda, kruusa, roopade ja järskude nõlvadega keskkondade jaoks, hõlmates mootorite, raamide, vedrustussüsteemide ja rehvide jaoks spetsiaalseid konstruktsioone. Erinevalt mootorratastest, mis on ehitatud suurel kiirusel maanteel, eelistavad trailmudelid väikese kiirusega jõuülekannet. Tänapäevastel mudelitel on tavaliselt kerged raamid, pika käiguga vedrustus ja maastikurehvid; need on kategoriseeritud mootori töömahu ja kavandatud kasutuse alusel, tagades võimaluse navigeerida keerulisel katmata maastikul.
Kuna maastikusõit on muutunud laiemaks, on trailmootorrataste kasulikkus laienenud põhitranspordist ja võidusõidust kaugemale, hõlmates professionaalset koolitust, vaba aja veetmist ja vaba aja veetmist. Kaasaegsed mudelid kasutavad sageli kergeid raame, pika käiguga vedrustust ja maastikurehve, millel on eri variatsioonid, mis on kohandatud erinevatele mootorisuurustele ja sõidukeskkondadele, et tagada suutlikkus üha raskematel sillutamata pindadel.
Trailmootorrattad on arenenud väljakujunenud sõidukikategooriaks, mille on kujundanud mootoritehnoloogia, elektroonilise kütuse sissepritse, vedrustussüsteemide ja kergete materjalide edusammud. Kuigi terminoloogia ja klassifikatsioonisüsteemid võivad piirkonniti erineda, keskendub disaini põhifilosoofia järjekindlalt maastikusõiduvõimele, juhitavusele ja töökindlusele raskel maastikul.
